kolmapäev, 17. detsember 2008

Pärdik ja prillid
Ivan Krõlov


Kord märkas Pärdik, käes tal vanadusepäevad,
et tema silmad nõrgalt __ särasid.
Kui eks ka selles hädas abi leida või,
ta oli kuulnud; ja kes teab kust __osta
peotäie Prille. Keerutab neid nii ja naa,
küll klaase koputab ja aistest kakub,
kord jälle nuusutab, siis __need,
pealaele upitab, seab käpalabale –
kuid abi neist ei saa.
"Ptüi, räps!" ta kirub: "Loll vaid olin ma,
et jäingi inimeste loba __kuulama;
ei nende narrimistel ole mingit äärt,
ja kasu Prillidest ei __saa!"
Ning Pärdik nüüd kui kättemaksu ihas
ja pühas _oli pühas vihas
kõik Prillid vastu kivi puruks pillub,
et ümberringi lendavad vaid _killud.

*
Ei nõnda talita vaid ahvisugu,
ka inimestega on tihti sama _lugu,
et totter võhiklus kõik heagi halvaks teeb.
Ja hullem veel, kui võhikul ka võimust:
siis, teadagi, ei aita ainult _sõimlus,
vaid vaata aga,
kuis püha lihtsameelsus vihast keeb
ja kallist asjast – sodi taga.

1.tuleb olla oma asjadega hoolsam.
2. kuna need on nimed.
3.pirtsutajat.
4.kui saad vihaseks siis lõhud midagi.
5.rebane-kavalus
karu-uimane
eesel-laisk
jänes- lobiseja
hunt-julgus

Kommentaare ei ole: