Mäng viiki

Mäng Viiki

Aleksander Suuman

Algul vaatasin ja mõtlesin luikedest. Vaatasin taevasse ja nägin kuidas lendas üks valge luigepaar. Taevast all pool saar paistis. Aga vanasti õmblesid meie vanaemad luiki riietele, kuid tänapäeval see kedagi ei huvita. Kust need luiged tulevad mõtlesin. ääki tulevad antimaalt kus pole erilist elu. Aga võibolla tulid hoopis Toonelast või kuskilt mujalt maalt mis oli enne minu sündi olemas. Ei meeldi mulle, kui luikedest tehakse kasukaid ja muid selliseid asju need on nõmedad.

Kui oma mõtetest tagasi tulin märkasin, et saar horisondis aina kasvab. Ühtäkki hakkas ahtris laulma Paadi-Eevalt. Laulu ei kuulnud kuna mootor tegi liiga suurt lärmi. Kuid mul polnutki vaja kuulda laulu kuna ta silmad rääkisid rohkem, kui tuhat sõna. Majakas vilkuma lõi just enne seda, kui pimedaks läks. Kohale jõudes saarele ootas meid salk eitesi kes nagu”kothu”meie ees seisid.

Saabus öö ja koos temaga tuli ka lumi ja tuisk. Tuul puhus vastu korstant, mind see, aga ei seganud ning ma magasin rahulikult. Unes nägin kuidas ma suure nüri noaga suure merikapsa lehti nülgisin. Ärgates mõtlesin mida see unenägu tähendas.

Algas hilissügine päev kuigi oli kole kui koerailm. Läksin Vesikaare Panga peale ja vaatasin ja kuulasin. Meri polnud enam rahulik vaid lained olid suured ja kiired nagu täkkud. Kaua seisin seal ning rahu me sisse puges.

Kolmas päev tuli ning koju tahtsin. Öö oli ära viinud tormi ja maha ei jäänud midagi.

Neljas päev kätte jõudis. Mudagi erilist teha polnud. Jalutasin nõmmel ja vaatasin kadakaid. Ühtäkki jänes välja ilmus.

Viienda päeva pärastlõunal ma proovisin põgeneda. Läksin mõõda jääd misest, et see oli nõrk ja õhuke. Üks mees mind saatis. Vrasti nägin eemal juba maad, kuid polnud mul jõudu minna ning tagasi tuli pöörduda, sest üks rõõvel tee peale ette jäi. Tagasi minnes oli mu liikumis tee nagu angerjas. Röövel pakkus, et teeks äkki suitsu. Panime suitsud ette.

Järgmisel päeval ärgates ma alguses kõrvu pitsitasin. Tundus nagu olekasin virgunud teises ilmas.

Üheksandal päeval saar lubas mul lahkuda. Ma roomasin halli planguga üle jää ning saar vaatas mind pikka aega. Tee tagasi tsivilitsiooni oli raske. Nägin teed mida mööda olin oma elu käinud ja häbenesin oma tegusid. Tundsin mingit vägevat jõudu mis kutsus mind võitlema, aga ma pakkusin viiki.

Mul tulid meelde luiged. Avastasin, et minu ränd ei läinudki nagu luigelend